Kohus vs lunastus

Jõulud on varsti käes ja kuigi kristlaste jaoks on jõulud eelkõige Kristuse sünni mälestuseks ei saa me kuidagi ära unustada seda, et Jeesus sündis selleks, et surra. Tundub julm, kuid tegelikult peaks see olema meie jaoks suurimaks rõõmuks.

Võtsin Jesaja raamatu kätte ja loen täna taaskord süvendatult Jesaja 1:21-31 osa, millele on alapealkirjaks pandud Kohus Siioni üle ja tema lunastus.

Selle lõigu esimesest salmist peale on selge, et jutt käib Jeruusalemmast - ustavast linnast - ja selle asukatest - Jumala rahvast ja nii linna, kui rahva langemisest. Tavaliselt ongi nii, et rahvas langeb - ja see paistab koheselt välja ka linnas. Jeruusalemma vanalinnas ringi jalutades oli selgelt tunnetatav millal sattusid ühest piirkonnast teise. Tänavate puhtus näitas selle koheselt välja (ja ei saa öelda, et kristlaste linnaosa oleks olnud kõige puhtam...)

Jumal räägib sellest muutusest, mis on toimunud - see, mis oli hea, on nüüd kõike muud kui hea - õiguse ja õigluse asemel on seal näha omakasu ja saamahimu. Või nii nagu 21. salm seda ütleb - tapjaid. Mis on siis toimunud? Mõned kommentaatorid räägivad juba 22. salmi kohta, et peamine süü lasub valitsejatel, kuid eriti hästi tuleb see välja 23. salmist. Su vürstid on tõrksad ja varaste seltsimehed: igaüks armastab meelehead ja himustab kingitusi. Eestlastel on üks hea ütlus - kala hakkab mädanema peast ja just see siin on toimunud - kõigepealt langevad juhid - loomulikult ründab saatan neid ka kõige rohkem, kuid see ei ole vabandus - ja juhtide järel alama astme juhid ja sealt üha edasi ja edasi.

Siiski... sedasorti langemiseks on vaja alati vähemalt kahte inimest - üks, kes altkäemaksu vastu võtab ja teine kes seda annab. Mitte, et ma tahaksin hirmsasti õigustada neid juhte, kes otsustavad nii, nagu neile kasulikum on, aga mulle tundub, et need nn "tavalised inimesed" ei muretse just üleliia palju selle pärast, et nende teod ja suhtumised kõige õigemad oleksid. On nn "pugejaid", kuhu kuuluvad ka need "meelehea" pakkujad. Tänases koguduses ei ole asi mitte niivõrd rahas, vaid pigem selles, et kui sina teed nii, nagu mulle meeldib, siis mina luban sul selle teise asja teha nii, nagu sina tahad. Ja kui selline suhtumine levib, leiab juhi kohal olev inimene ennast lõksust, millest väljapääsemine ei ole just eriti lihtne.

Teine oluline grupp on neid, kellel on lihtsalt "savi" - neile võib see olukord küll kummaline tunduda, kuid kuna nad tunnevad, et nemad midagi muuta ei saa, siis ei tee nad ka midagi. Ja saatan muidugi rõõmustab, sest kogudus ei tegutse täiel määral (isegi mitte osalisel määral) evangeeliumi kuulutamisega, vaid omaenda taskute täitmisega.

Ja see on midagi sellist, mis Jumalale ei meeldi ega saagi meeldida. Kui tema lapsed tegelevad mingi jamaga selle asemel, et olla koos temaga, kui tema lapsed käituvad nii, nagu ei oleks neil isa ja isal häid plaane nende jaoks läbi terve igaviku, siis on see ilmselt üheks suurimaks solvanguks üleüldse.

Siin on siiski veel üks huvitav nüanss - oleks arusaadav, kui inimesed vahetavad tulevase au praeguse vastu, kuid alates 24. salmist räägib Jumal sellest, et Ta hoolitseb selle eest, et seda praegust au ka just eriti palju ei oleks. Ma pööran su vastu oma käe...


Ja tulemus? On hea, et Jumal on halastaja ja armuline - Siion lunastatakse kohtu ja tema pöördunud õigluse läbi... Ja seda hoolimata sellest, et me tunneme häbi ja piinlikust oma tehtud valikute pärast.

Issand, aita mul olla koos Sinuga, et ma teaksin ka mineviku valikutele vaadates ja nende üle häbi tundes, et Sina oled minu sõber.

Oodata?!?

Kui siis Jeesus viibis koos nendega, keelas ta neil Jeruusalemmast lahkuda, käskides jääda ootama Isa tõotust, "mis teie olete minult kuulnud." (Apostlite teod 1:4)

Ootamine ei ole kunagi kerge. Ei heade ega halbade asjade ootamine. Head asjad võiksid juba käes olla, mitte kusagil kaugel mägede taga ja halvad... noh, kui nad tulema peavad, siis tulgu juba kohe, saaks muredest lahti...
Jeesus aga on siin käskinud jüngritel oodata. Nad ei tohi kohe tegutseda, vaid neil on eelnevalt midagi vaja. Neil on vaja Püha Vaimu - seda, mida Jumal ise on tõotanud anda neile, kes seda paluvad.
Kuid ootamine on raske. Eriti jüngritele, kelle keeltel kibeleb saladus, mida nad tahaksid jagada. Nemad on näinud ristile naelutatud Jeesust elavana. Nemad on koos temaga lauas istunud ja kuulanud teda rääkimas Jumala riigist. Meest, kes ametlikult oli surnud... .
Kuid jüngrid teadsid, et Jeesuse juures võtavad asjad aega. Nad olid teda pidanud Messiaks - vabastajaks, kes võtab roomlastelt võimu ja annab selle Jumala rahva kätte. Kuid kolm ja pool aastat on nad näinud ainult imelisi ettevalmistusi selleks - pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi (Matteuse 11:5). Ja kõige selle tagajärjel astub Jeesus lihtsalt minema, kui keegi tahab teda kuningaks tõsta... .
Ootamine on raske. Kuid raske on ka see, kui sul on olemas visioon, kuidas olla ja minna ja sa näed, et kõik nagu oleks ja läheks, ning puudu on ainult natukene - kuid seda natukest ei saa kuidagi enam lõpule viia...
Jüngrid teevad viimase katse. Apostlite tegude 1:6 - Issand, kas sa sel ajal taastad Iisraeli kuningriigi? Kas siis, kui Vaim tuleb, kas siis lõpuks... Ah? See on nende suurim mure, nende suurim peavalu ja suurim unistus.
Ja taaskord peab Jeesus nende indu jahutama.

Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud, vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni... (Apostlite teod 1:7-8)

Kuid ta vastab ka jüngritele ootusele... Ärge tegelege asjadega, mis teie võimuses ei ole. Ärge muretsege nende pärast. See ei ole teie osa (linnukesi mäletate - nemad loodavad Looja peale) tehke pigem seda, mida te teha saate. Tehke pigem tööd koos selle õnnistusega, mida on Jumalal pakkuda...
Isa, palun aita mul mitte tegeleda nende asjadega, mida ma muuta ei saa ja aita mul tegeleda sellega, mida Sina tahaksid, et ma teeksin.